Vahel tahaks..

.. nii väga eesti keeles rääkida ja eesti nalja teha ja eesti asja ajada. Ja mida enam aeg edasi läheb, seda tihedamini selline tunne peale tuleb. Vahel on kõrini enese väljendamisest inglise (veel enam bengali!) keeles - asjad kohe ei kõla nii nagu peaks. Võib-olla peaks katsema blogi keelevahetust, kuigi see ka tundub naljakas.

Hmm.. keelejutuga seoses meenub mulle, et bengali keel on naljakas. Väga sirgjooneline ja ilustusteta. Ja see tekitab minu keeleruumiga inimesele olulisi raskusi. Näiteks ei tunne nad sõna "palun". Siinses kultuuris on igasugused pisitöödega seotud ametid väga levinud: bussijuhi abi (töökirjeldus: kõlkuda bussi uksel ja taguda bussi külje peale et anda bussijuhile märku, kas võib liikuda või peab pidurdama, kuulutada kõva häälega igas peatuses bussi sihtkohta ja kontrollida iga bussi siseneja piletit), teepoiss kontoris (töökirjeldus: valmistada ja tuua kaks korda päevas kõigile töötajatele teed, viia siseposti ühest osakonnast teise, paljudada dokumente, tuua töötajatele asju kätte (nt dokument printerist või uus pastakas kapist)), valvur (igas era või kortermajas vähemalt üks, tavaliselt rohkem), autojut (kui on auto, on üldjuhul ka juht), teenija-koristaja (ei ole majapidamist ilma teenijata) jne. Bangladeshlased räägivad lühidalt: Too teed! Vii prügi välja! Anna paber!, mina aga tahaks öelda: Palun too mulle teed! Ole hea vii prügi välja! Too mulle palun see paber sealt teise laua pealt! No ei ole lihtsalt võimalik, kui pooli sõnu ei eksisteeri.

Neil ei ole ka "Head isu!" ega "Tere" (viimase asemel on araabiakeelne väljend, mis tähendab Jumal õnnistagu sind! ja millele vastatakse Jumal õnnistagu sind ka!). Aga mul oli uskmatuna algul ennast väga ebamugav nii väljendada! Ja ei ole ka ega paljusid teisi viisakusväljendeid. Võib olla on asi selles, et sõnad kompenseeritakse lihtsalt avala naeratuse ja siirusega...